Meie esimene perematk, mis oli kõigile suureks väljakutseks, kujunes väga põnevaks ja toredaks ürituseks. Seda planeerima asudes ei osanud me ette kujutadagi, et meid kõiki pannakse rabasse kõndima. Arvasin, et me käime mööda laudteed ja kuulame loodusjutte rabast. Kuid rabas edasi liikumine võttis piisavalt palju tähelepanu ning jutu kuulamisest oli asi kaugel. Tänud Johanna isale, kes jäädvustas ilusaid pilte rabast ja ka inimestest nende raskel teel, et seda ilu tagantjärgi nautida.
Ma usun, et kõik lapsed ja vanemad jäid rahule selle üritusega. Mina nimetaksin seda koostöö päevaks. Nii tore oli vaadata, kuidas isad (ja ka mõned emad) tulid lastele appi vibu valmistama, kuidas paar isa kanuutas kõiki meie klassi lapsi, kuidas emad olid savinurgas abiks. Ning lapsed olid meil abiks grillimisel. Ja me KÕIK aitasime teineteist rabas, milline koostöö! Me olime kõik väga tublid ja toredad. Kahju, et Markus Jonathanile jäi ürituse teine pool lühikeseks - jõudu ja jaksu paranemisel.
Ma loodan, et me kõik saime natuke rohkem tuttavamaks omavahel, et järgmine kord juba pikemalt koos olla. Vaatame, mis sügis meile toob.
Ja pilte tuleb juurde.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar